Jaapani sulnis võlu kirjutatud Jaan Kelder
„Konnichiwa!“ ja „Arigato!“ koos oma erinevate liidetega ja hääletoonidega on väljendid, mida on iga Jaapanis käinud inimene kuulnud lugematu arv kordi. Ja vähe on neid, kes Jaapanit oma reisikogemuste etteotsa ei sea. Ka siis, kui kogemuste rida on pikk. Loe lähemalt, kuidas Jaan Kelder kirjeldab Jaapanit ja selle võlusid.
Jaapanit võib turisti vaatevinklist kiita pikalt, aga milles siis seisneb tema sulnis võlu?
- Jaapan on traditsioonide maa. Vaatamata poole sajandi tagusele majandusbuumile mis tõi elektroonikatööstuse uusimad saavutused iga inimese ellu ning tekitas seeläbi linnades ka omajagu võõrandumist, on traditsioonide väärtustamine au sees. Nii on näiteks Kyoto kui Jaapani vaimse ja kultuurilise südame (mis oli kuni 1969. aastani ligi 1000 aasta jooksul ka pealinn) külastamine ja seal leiduva 1600 budistliku kloostri külastamine enamike jaapanlaste jaoks auasjaks. Noortel naistel ka kimono rent ja selles linnas promeneerimine (ehkki nüüd teevad seda suures osas ka juba hiinlannad ja korealannad). Kyoto
- Religiooni suhtelisus. Enamik 127 miljonist jaapanlasest ei pea ennast ainult shintoistideks (mis on jaapani loodusvaimude, esivanemate ja keisriusund), vaid samal ajal ka budistideks ning mõni takkapihta ka veel kristlaseks. Ehk siis ei mingit probleemi korraga mitme jumaluse kummardamisest. Sümpaatne.
- Viisakus ja kord. Sellest ei saa üle ega ümber. Isegi Tokyo kõikenäinud moeskeenel ei toimu erilisi provokatsioone ning kui kohalik punkar, kes tänaval isegi millegi vastu häälekat protesti avaldab (mis on erakordne) Tokyo metroosse jõuab, seisab ta vaikselt ja lontis kõrvadega põrandale mahamärgitud järjekorrarea lõppu ning ootab kannatlikult koos teistega. Ehk siis mässumeelsuse hetk lõpeb siis, kui on vaja teistega ühist ruumi jagada. Ning 2011. a Fukushima tuumajaama õnnetuse järel toimunud evakuatsiooni ajal ja järel ei toimunud rüüstamisi, röövimisi ega laamendamisi. Kontrast New Orleansi 2005.a tabanud orkaani Katrina järelmitega oli märgatav. Ning teenindusviisakusest ja sellega kaasnevast üle võlli pakkimiskultuurist ei jõuagi piisavalt rääkida.
- Jaapanlased on tänaseks küll väga urbaniseerunud rahvas, kuid suhe loodusesse on vähemasti keskealiste ja vanemate inimeste puhul siiras. Sellest ka loodusvaimude uskumine ja nendele pühamute rajamine –Jaapanis on üle 90 000 shinto pühamu, budistlikke templeid veidi vähem. Uitajaid, kes pargis üksikut lilleõit või oksakest vaatlevad/pildistavad, märkab rohkem kui paljudes teistes riikides. Ning ikebana-kunstki on kammitsetud loodusarmastuse väljendus.
- Distants ja diskreetsus. Jaapanlased hoiavad teistega suheldes viisakat distantsi, on küll sõbralikud, aga ei ole kuigi pealetükkivad ega lärmakad. Eestlastele ja soomlastele sobib. Kontrast nt. hiinlastega on selge.
- Toit. No comments. Kindlasti võib ka ebaõnnestuda, aga üldiselt on ka lihtsates kohtades tavaliselt võimalik saada toiduelamus. Ja kui keegi arvas, et enim Michelini 3-tärni restorane on Prantsusmaal, siis mõelge ümber – loomulikult Jaapanis.
- Seletamatu miski. Eeltoodu kokku moodustab minu jaoks seletamatu miski, mis turistina sinna ikka tagasi tõmbab. Me oleme paljuski n.ö. ühel lainel – ka soomerootsi päritolu Muumitrolli filosoofiat ei suuda keegi paremini mõista kui jaapanlased, mistõttu ka nende animaseriaal meilgi väga populaarseks sai. (On siiski oluline öelda, et pikemalt Jaapanis võõramaalasena elamine võib olla hoopis teistlaadi kogemus ja tuua välja ka nukramad toonid – üksilduse, liigsest formaalsusest ja traditsioonidest tulenevad suhteprobleemid jmt.)
Mida esimesel korral külastada?
- Kyoto – tuhandete templitega ja Jaapani ajaloo keskuseks olemisega
- Nara – maailma suurima puittempli ning sadade tänaval jalutavate hirvedega
- Hiroshima – elava õppetunnina, mida inimene on võimeline korda saatma ja kuidas seejärel ometi elu taastuda võib. Ka kõrval asuv Miyajima saar on võrratu oma vees seisva Itsukushima templi ning mäetipust avaneva vaatega Seto (jah, justnimelt) sisemerele.
- Nagoya – põnev ja omapärane suurlinn Kyoto ja Tokyo vahel
- Tokyo, sh. maailma suurim Suur-Tokyo metropol, 35 miljoni inimesega linnastu. Fantaasia piiriks on siin taevas ja pea kõik kõige-kõige on siin olemas.
Kasulik teada:
- Japan Railways Pass (mida saab ainult välismaalt osta) on kiire ja paindliku liikumise jaoks parim võimalus – piiramatu reiside arv ühe, kahe või kolme nädala jooksul. Esimestes vagunites ei pea ka kohta ette registreerima – otsustasid, astusid rongi ja juba kihutad uude linna. Tasub aktiivsele reisijale oma kallivõitu hinna igal juhul ära.
- Eestis levinud (krediit)kaartidega sularaha väljavõtmine õnnestub vaid mõnes harvas ATM-s, maksed siiski pea kõikjal.
Millal minna?
Ilusaim aeg on kas oktoobri teine pool-novembri esimesed päevad, mil on Jaapani kuldne sügis, või märtsi lõpp-aprilli algus, mil on Sakura ja Hanami ehk kirsside õitsemise ja vaatamise aeg, mil eriline fluidum langeb kogu Jaapani kohale. See on nagu laulupidu – kirjeldusest ei piisa, peab kogema!
Kes on Jaan Kelder?
Jaan Kelder on eraettevõtja, kes on rajanud ning haldanud nii suuremaid kui väiksemaid hooneid; reisisell, kel seljataga ligi 50 erinevat riiki kõigil mandreil; kaasalööja mitmes valdkonnas muusikast kogukonnaaktivismini.
Poliitiliselt on Kelder üsnagi tsentris, väikeste variatsioonidega – kui usaldada viimase Riigikogu valimiste eel tehtud valijakompasside määratlusi. Jaan Kelder on lisaks välja andnud mitmeid teemakohaseid publikatsioone. Võimalusel katsub Jaan Kelder Eestit ja selle inimesi aidata niikuidas oskab, on toetanud ka heategevust välismaal. Kelder peab keskkonnateemat ja sellest tulenevaid probleeme (sh. migratsiooni) oluliseks, aga loodab samas, et Eestil õnnestub vaatamata kõigele jääda siiski Eestiks. Meedias loodaks Jaan näha, et ajakirjanikel oleks rohkem meeles Juhan Peegli soovitus oma õpilastele: “Ajakirjanik sa võid olla, inimene sa pead olema.”